Aeg

Siin osakonnas on ajal teine mõõde: sa ei märka päevade ja nädalate vaheldumist, kõik tundub ühe pika päevana. Ma ei tea enam ammu, mis päev on ja kalender on unustusse vajunud. Määravaks on saanud grammid ja milliliitrid.  Ma tean, kui palju kaalusid triibikud üleeile, eile, täna. Tean, mitu milliliitrid nad söövad, kui palju õli ja viitamine vajavad. Kui palju kaalus nende viimane mähe. Mitu minutit suudavad nad iseseisvalt hingata. Ja ma tean, kui suur on õnnetunne, kui saan neid rinnal hoida. Neil hetkedel ei loe aeg, mida oleme siin veetnud ja veedame edaspidi, siis on oluline mällu talletada iga suunurka kerkinud naeratus, liigutus, silmapilk... Need on hetked, mida pole võimalik sõnadega kirjeldada ega fotosse püüda. Elus pole suuremat õnne, kui olla emaks kolmele väiksele imele. Palju õnne, mu väiksed vaprakesed, olete täna kaks nädalat vanad!  Kahjuks saan ma tänasel sünnipäeval teile ainult FMS pulbrit ja õli kinkida ning paar pikka paid, silitusi seljale ja jäägitu hoole ning armastuse. Olen teie üle uhke, olete sündinud võitlejad!

Mirjami esimene naeratus