Kängurutame

Öö möödus rahulikult ja pisikeste hommikused analüüsid olid korras. Nii lubas õde mul kell 13 Emily rinnale võtta.  Vaeseke kisas kuvöösist välja võttes heleda häälega, kuid rahunes õnneks emme südamelööke kuuldes. Võrreldes Gregoriga tundus Emily sulgkerge ning mul oli kohati hirm ta katki teha. Aga mu hing helises suurest rõõmust - mu pisike oli viimaks mu rinnal ja ma sain talle vaikselt sosistada, kuidas emme-issi teda armastavad. Minu südamelöökide ja hella sosina saatel püsis Emily kõik need kaks ja pool tundi rahulikuna, kisa tõusis alles kuvöösi tagasi pannes - õde ütles selle peale, et näe, nagu laps ikka, ei taha oma voodisse minna.

Kui me kella viie ajal Andresega lapsi vaatama läksime, pakkus õde välja, et võiksime ka Mirjamiga känguru proovida. Kui Mirjam kuvöösist välja võeti, tõstis ta kisa, kuid rahunes õnneks kohe, kui emme rinnale sai. Nii nohiseski Mirjam peaaegu kaks tundi mu rinnal ja meie vaatasime teda oma armunud kutsika silmadega. Ta oli nii tibatilluke ja õrn, tõeline miniprintsess.

Pärast kaksikute kängurutamist läksime Andrese vanemate juurde. Tore oli vahepeal haigla seinte vahelt välja saada, kuid tunni pärast oli igatsus juba nii suur, et ma ei suutnud enam sugugi olla. Tagasiteel haiglasse lugesin närviliselt minuteid ning nihelesin istmel. Soovisin Andresele ilusat õhtut ja võtsin igale lapsele ühe head-ööd-musi ning jooksin haiglasse. Viimaks laste juurde jõudes tundsin tohutut kergendust. Öise vahetuse õde vahetas Emilyl parasjagu mähet ning ütles,  et siiani on kõik rahulik olnud. Pani kolmikud lihtsalt lampide alla selga päevitama. Silitasin neid hellalt läbi kuvöösi ning soovisin ilusaid unenägusid.

Mirjam esimest korda emme rinnal