Kolimine

Hommikul kui lapsi vaatama läksin, ütles lastearst, et Gregori hommikune vereproov näitas infektsiooni ning nad hakkavad talle antibiootikume manustama. Siis, kui lastearst mind tõusnud põletikunäitajatest informeeris, nuttis Gregor kuvöösis ning ta pulss tõusis 180. Tundus, et olukord on väga tõsine ning Gregor tunneb end halvasti. Südame alt läks õõnsaks ja ma kirjutasin Andresele üsna ahastaval toonil. Püüdsin internetist antud teema kohta võimalikult palju infot leida...ja...jõudsin omadega kopsupõletiku, astma ja leinanõustajani välja... Õnneks tuli Andres läbi, rahustas mind ja tuli minuga laste juurde. Teekonnal kohatud kriisinõustaja soovitas meil arstiga rääkida, et olukorra tõsidusest aimu saada, ärgitas pigem rohkem küsima ning juhendas, kust arste vajadusel leida. Õnneks oli lastearst parasjagu kolmikute juures. Andres võttis initsiatiivi enda peale ja uuris, kui tõsine Gregori olukord on.  Arsti sõnutsi tunneb Gregor end hästi ning verekülv peaks andma täpsema ülevaate, praegu antakse Gregorile laiatoimelist antibiootikumi. Arsti jutust jäi mulje, et esiti muretsema ei pea, enneaegsed saavad ikka antibiootikume ning infektsioonid on kerged tekkima, oluline on, kuidas Gregor end tunneb.

Õnneks koliti mind täna kolmandale korrusele laste juurde. Saan küll vaid kaksikutega ühes palatis olla, sest Gregor on ikka algses palatis ning õe sõnul pole lubatud perepalatisse 3 tuua. Aga vähemalt on nad kõik mulle palju lähemal ning saan nüüd kaksikute hooldamisel kaasa lüüa. Piigad on kogu aeg silma all ja Gregor on 10 sammu kaugusel.

Ausalt öeldes näeb palat välja nagu kosmosejaam: kümned masinad, mis piiksuvad, undavad,  sisisevad. Esimese tunni jooksul on olnud 4 alarmi, millest 3 nö valealarmid, st näitajad lähevad ise üles ning otseselt midagi tegema ei pea, ja üks kord Emily oksendas ning õel tuli neelu puhastada.

Päris harjumatu on. Ei oska istuda ega astuda. Kas ma reageerin alarmidele ise? Mida ja millal ma täpselt tegema pean? Milline piiks on ülioluline? Lisaks see, et palati akna taga istub õde: ühest küljest turvatunne, teisalt ebakindlus - privaatsus kui selline on kadunud. Ja mida ta üldse arvab, kui ma lähen kell 23 magama? Või toksin tahvliga järgmist blogi postitust? Intensiivravi õde, kes mind pärast keisrit üles turgutas, ütles, et säästaksin siin ennast - kutsuksin mehe ööseks siia ja püüaksin vahepeal majast välja saada. Püüangi järgnevatel päevadel seda meeles pidada ning loodan, et kohanen kiiresti.

Gregor

Mirjam 

Emily 

Perepalat 3