30 päeva

Meie tibud said täna 30päevaseks. Sellega seoses võeti neilt hommikul rohkem analüüse, et kontrollida nt lisaks põletikunäitajatele ka hemoglobiini ning luunäitajaid. Meie õnneks olid kõik analüüsid korras. Lastearstil oli silmnähtavalt hea meel ja emme südamelt langes muidugi suur kivi, sest tahes või tahtmata teeb iga analüüs veidi ärevaks.

Täna käis minu juures ka imetamisnõustaja, sest oleme peagi olukorras, kus emmel ei õnnestu kõiki kolme piimaga varustada. Ta andis palju soovitusi, st pika nimekirja, mida apteegist ostma peaks, ning andis nõu ka toitumise osas. Selgus, et haiglas pakutav toit ei rahuldagi imetava ema vajadusi ning tuleb lisa tarbida. Lisaks toitumisele pidi imetamist negatiivselt mõjutama stress ja magamatus. Ja olgem ausad, kimpus olen ma mõlemaga. Ma pole 30 päeva korralikult maganud ja ilmselt järgneva aasta jooksul olukord ei muutu :) Ning stressist vist ei pea lähemalt rääkima...

Olen küll positiivne, aga aeg-ajalt tunnen ikka, et haigla seinad kipuvad lämmatama, eriti siis kui õed isegi tunniks "linnaloale" ei lase ning heidavad ette, et emme piimast varsti ei jagu, vaja on rohkem, ning korrutavad: sa oled ema sul on kolm last, sa ei tea, mis veel ees ootab... "Rongaema" sildi hirmus sean ma endale, aga liiga kõrged nõudmised ja suurendan emotsionaalset stressi veelgi. Nii ütleski imetamisnõustaja, et ma pean aktsepteerima oma keha ning andma talle aega... Käima väljas jalutamas ning püüdma magada ka päeval. Pole tähtis, mida keegi ütleb või arvab, oluline on minu ja tibude vaimne ning füüsiline tervis. Mitte kellelgi pole super-ema kostüümi kapis.

Täna rääkis ka lastearst, et on 👌,  kui emme käib vahepeal ära, sest tibud on stabiilsed ning lastel on tulevikus tarvis, et emme psüühika oleks korras. Seega lubati mind täna pea 5tunnisele linnaloale - Priidu sünnipäevale. Oh, kui hea oli haiglast välja saada ja inimestega rääkida. Isegi sääsed tundusid toredad :)  Ja toit... Mmmm. Ei mingi kapsasupp! Aitäh, Anneli ja Priit, nii sooja vastuvõtu eest!

Emily 

Mirjami graatsilised poosid 

Kui ma tagasi tulin, oli olukord väga rahulik. Kuid mul oli ikka tunne, et tibud said aru, et emmet polnud. Nimelt kui ma läksin Gregorile head ööd soovima ja tekki peale tõmbama, võttis ta kahe käega mu näpust kinni ja kallistas seda kõvasti-kõvasti. Ta keeldus tükk aega mu näpust lahti laskmast, justkui öeldes: "Emme, ma nii igatsesin sind!" Sel hetkel näis, et aeg jäi seisma...

Aeg käibki siin teisiti, sest meil on homme juba esimene minisünnipäev - 1 kuu. Selle puhul mõõdetakse homme ka tibude pikkust ja pea ning rinna ümbermõõtu. Varem pole seda tehtud. Niiet ootame tibudega homset suurt sünnipäeva. Alljärgnevas videos on näha, et Gregor on sünnipäeva eel lapselikult ärevil: ei tea ju, mis kingiks tuuakse ja kes külla tuleb. Nii põnev, nii põnev!