Räägime ausalt

Mu blogi lugedes jääb ilmselt mulje, et meie teekond on üks ühtlane rada mäest üles ning kõik hirmus on selja taha jäänud. Ent täna räägin ma ausalt meie teekonna ehk kõige valusamatest, seni vaikitud seikadest. Seega nõrganärvilised, palun, ärge edasi lugege.

Eile kell 19 lõpetas Emily hingamise. Pumpasin parasjagu kardina varjus rinnapiima, kui Emily alarmid karjuma hakkasid. Ma lootsin sekundi-kaks, et õde tormab palatisse ja vaatab olukorra üle. Ent õde ei tulnud, heitsin pumba käest ja hüppasin üle voodi kuvöösi ette. Monitor näitas pulssi 70 ja saturatsiooni 0. Pulss langes... Emily oli juba sinine... Tema alles taeva poole sirutunud jalad seisid nüüd vaikselt paigal.

Taipasin rabada kuvöösi pandud vuntsid, panna hapnikumasina tööle ...ent eelmine õde oli vuntsid kümnesse lappi mähkinud ja 10 kummiga kinni sidunud...

Õnneks oli õde kohe selja taga ja võttis järje üle. Ta otsis hapnikumaski, mida meie palatis enam mingil seletamatul põhjusel polnud, püüdis siniseks tõmbunud tibu turgutada. Kaks pöialt liikusid juba rindkere suunas...ma sain vuntsid viimaks lahti... Ja kui Emily rindkere lõpuks tõusis, vajusin ma lihtsalt põrandale, hoidsin jalgade ümbert kinni ja lugesin ateistina oma esimese meie-isa-palve...

Sel hetkel ma tundsin, et see on olukord, mida ükski vanem ei peaks läbi elama ega pealt nägema. See on moodsate pere-intensiivravipalatite suurim miinus: helgete hetkede kõrval võid sattuda situatsiooni, mida sa ei suuda iial unustada. Ükski vanem ei peaks kogema hetke, kus ta tibu ei hinga enam. Kui pulsigraafik muutub üha ja üha vähem sakiliseks...

Räägitakse, et sellistel hetkedel jookseb kogu elu silme eest läbi. Mõnevõrra on see vast õigegi. Kuid mina nägin silme eest läbi jooksmas hetki, mis veel olemata. Eilne näitas, et oleme oma teekonnal alles väga alguses.

Ma olen analoogse olukorra läbi teinud ka Gregoriga. Kuid siis tegutsesid ja toimetasid õed koos ning mul polnud võimalik seda nii lähedalt vaadata. Kui sa ise sellises kriisisituatsioonis ohje ei pea haarama, tundub see kuidagi. ...üleelatavam.

Arsti sõnul võib selliseid hingamise unustamisi ehk apnoesid tulla kuni 36 nädalani. St et peaaegu 4 nädalat veel.

Öösel ei julgenudki ma enam uinuda, kartsin maha magada mõne olulise sekundi, pelgasin, et õde ei jõua õigel hetkel meieni. See oli sõnadega kirjeldamatu hirm. Ilmselt tajusid seda alateadlikult ka tibud, sest meil pole iial nii palju alarme olnud. Isegi õde ütles hommikul kell neli ahastava häälega, et tema rohkem tööle ei tule...

Ma olin täiesti kindel, et sedalaadi öö järel, kus tibud näitavad kõike, mida oskavad, meid kusagile ei kolita. Ent hommikul kell 9 läks kiireks toimetamiseks. Lastearst ütles, et eilne on norm ja tema silmis on tibud stabiilsed ja transport ei tohiks neid kahjustada. Nii pandigi kolm musirulli riidesse ja ühte kuvöösi. Sõit Mustamäele algas.

Ma oigasin igas teeaugus, palusin kõiki olemasolevaid pühakuid...

Mustamäele jõudes viidi meid kohe teisele, tibud suunati palatisse ja mind juhatati alla registruuri. Ma pidin täitma kolm samasugust registreerimislehte, mõeldes samal ajal, mis üleval toimub. Polnud mul ju aimugi, kas üles jõudes on tibudel hingakistorud või vuntsid või on olukord veel kriitilisem. Ma pole iial nii palju ohkinud ja puhkinud kui siis, sest see naine trükkis kõiki andmeid ühe näpuga! Ta oli nii aeglane. Vandusin mõttes kogu süsteemi puudulikkust ja karjusin hinges appi. Õnneks minuti 15 pärast olin tibude juures. Mirjam ja Gregor vuntsideta, Emilyle jäid eile õhtul pandud vuntsid. Olukord stabiilne.

Praegu tundub, et siinne elu on otsekui sanatoorium. Alarmidele reageerivad õed ise ja alati ning võrreldes varasemaga neid nagu polekski. Emadelt ei eeldata muud kui piima toomist ning abistavat kätt... Olen hetkel vaimustuses. Loodan, et arvan nii ka nädala pärast.