Meil on kõik hästi - püsime ärkvel!

Oleme kaks päeva proovinud öise toitmise ära jätta. Lapsed ongi kolme asemel nelja... poole viie paiku ärganud või õigem oleks öelda, et me kõik ärkame Gregori näljakisa peale :) Tüdrukud võiksid ilmselt kuueni põõnata.

Ent piigadel on raskusi oma suurenenud toidukoguse pintslisse pistmisega (8 toidukorra asemel on nüüd ju 7). Nii ongi meie hoogne kaalutõus (30-60 grammi päevas) muutuste foonil pidurdunud ning Mirjam võttis lausa 10 grammi alla. Seega otsustasime Andresega, et lükkame oma unistuse pikast ööunest veel kaugemasse tulevikku ning toidame vähemalt pisipiigasid kell 3. Olen muidugi veendunud, et Gregor on piima lõhna ja toimetamise peale esimesena üleval ning nõuab häälekalt ka enda toitmist :), sest tema juba ühtki võimalust süüa ja kaalu koguda mööda ei lase. Paks laps, ilus laps. 

Kirjutasin täna laste raviarstile ka ja palusin piimasegule uut retsepti, sest seda kulub meil rohkem kui saia - Gregor sööb juba 97 ml, Mirjam ~70-80ml, Emily ~60-70 ml (orienteeruvalt purk 1,5 - 2 päeva kohta). St emme piimast iga kord ja ilmselt kauaks enam ei jätku. Seega ennetasin teadlikult tekkivat kriisi. Ühtlasi võimaldab segu ja Baby Brezza masin mul kella kolmese toitmise aeg-ajalt emale või Andresele usaldada ning pakub võimaluse ise mõnusalt 3 tundi järjest põõnata. 

Arst kirjutaski täna õhtul vastu, et retsept on Mirjami nimel olemas ning palus, et läheksime reedel Emily ja Gregoriga vereanalüüsi andma, sest mõlema hemoglobiin oli viimane kord piiripealne. Oeh. Ma nüüd reaalselt hoian reedeni hinge kinni, sest kui hemoglobiin on sama madal või lausa madalam, tuleb meil 24 tundi haiglas veeta. Ma muidugi ei kujuta ette, kuidas nad selle seal ära korraldavad - lubavad jälle trio peretuppa? Aga neil oli seda eelmine kordki raske ära korraldada... või jätavad tibud haiglasse ja paluvad mul hommikul järele sõita? Aga öö ilma tilleprintsessi ja söödikuta? Ei-ei, ma ei taha nii musta stsenaariumi ette kujutadagi. Niiet taaskord palun teie abi, armsad lugejad, palume nüüd hemoglobiini ja raua jumalaid, et näidud oleksid nädalaga tõusnud ning me saaksime reedel ikka viiekesi koju tagasi tulla ega peaks sinna "võrdlemisi koledasse paika" niipea naasma.

Käisime täna ka pikemal jalutusringil, tund aega ja peaaegu 5 km. Alles sellisel tempokal kõnnil tõusudest üles-alla sain aru, et kolmikute käru lükkamine on tõsine trenn. Koju jõudes oli keel vesti peal ning selg märg. Võrreldes eilse 3 km jooksuga (jah, emme on rajal tagasi!) oli see oluliselt raskem trenn. Niiet kui emme muutub... vähem kanaemaks, võivad trennisoovijad tulla kolmikuid tõusudest üles-alla lükkama :). See juhtub teadmata ajal... ilmselt järgmise aasta mais.

Homme kohtume ka kolmanda lapsehoidja kandidaadiga. Kaks on meil põhimõtteliselt olemas: üks, kes on varem enneaegseid kaksikuid hoidnud, kuid kellel on sügisest üsna vähe aega; teine, kes on varem vaid suuremaid lapsi hoidnud, kuid kel on palju vaba aega, mida meile pühendada. Kolmas tundub olevat selline, kel on nii kogemust kui aega :) Seega loodan homme juba rõõmusõnumit jagada. 

Neljapäeval tuleb Haabersti linnaosavalitsuse delegatsioon kolmikuid üle vaatama, niiet triigin Andresele ära lipsu ning panen tibudele sitsid-satsid külge :)

Tuleme veel toime! Emme püsib veel ärkvel! Issi on tubli ja mõistuse juures. 

Meil on kõik hästi - elu kolmikutega on imeline :)