No, kuidas teil seal läheb?

Nonii... Haabersti linnaosa valitsus käis meid üle vaatamas. Ilmselt saab nende kõrgendatud tähelepanu selgitada sellega, et väidetavalt on tegemist Haabersti esimeste kolmikutega. Niiet hämmastuse ja imetlusega vaadati kolmikuid ning nende väsinud vanemaid. Tehti ka Haabersti linnaosa valitsuse Fb jaoks pilt.... mis näitab selgelt, kui väsinud näoga on üks kolmikute vanem :)

Kolmikud oma kolme karuga :)

Külla jõudsid ka esimesed katsikulised - Priit ja Anneli, kes said meie kolmikutest tõeliselt võlutud (eks meie kolmikud pidasid end viisakalt üleval ka). Andresele toodi "noore isa komplekt" - respiraator, kaitseülikond, kõrvatropid, müraandur jms. Võin öelda, et respiraator leidis üsna pea rakendust :)

Külla jõudsime ka 100aastasele memmele :)

Käisime esimest korda ka perearsti juures - no see oli seiklus omaette. Esmalt ei õnnestunud meil parkimiskohta leida, seega hüppasin Emily ja Gregori turvahälliga välja ja Andres läks parkimiskohta otsima, et hiljem Mirjamiga järele tulla. Lifti me jällegi ei mahtunud... sest võrdlemisi kogukas turvamees otsustas oma 4-5 korda üles-alla sõita, taipamata, et kaks turvahälli ja tema priskevõitu kõht ühte lifti sugugi ei mahu.

Kolmikute kolmas minisünnipäev

Perearsti juures meid kaaluti-mõõdeti... kaalutõusu ja kasvuga oldi rahul. Kuid väidetavalt on laste areng ikka "korrigeeritud vanusele vastav". Eriti palju me uusi teadmisi või nõuandeid perearstilt juurde ei saanud, pigem küsiti minu käest - millal tehakse neile uued vaktsiinid? kas rauda annate? kui palju? kas see on norm jne? Oeh. Ei jäänud meile muljet, et see arst teab, mida ta meie enneaegsete kolmikutega peale hakkab.

Kolmikud tädi Sveta toodud bodidega :)

Lõpuks saatis ta meid vereproovi andma, kinnitades, et kolmikud lastakse järjekorrast ette. Läksimegi labori ukse taha. Võtsime numbri ja hakkasime ootama. Ja jäimegi ootama. Pool tundi sai täis. Ühtki inimest enam ootamas polnud. Lõpuks läks Andres küsima, mis värk on. Öeldi võtke number. Ütlesime, et võtsimegi. Lõpuks võtsime täiskasvanute numbri ja trügisime sisse. Laborant oli aga oskamatu ja ähmi täis. Lühidalt öeldes tahtis Gregorile lausa žguti ümber labakäe tõmmata, sest ta ei saanud näpust piisavalt verd. Tõstsin ta peale muidugi häält ja ütlesin, et nii küll kolmekuuselt beebilt vereproovi ei võeta, eriti veel näpust. Selle peale laborant muidugi solvus ning kutsus "pretensioonika emmega" tegelema kollegi, kes õnneks suutis näpust vere kätte saada. Vahepeal käidi Andresele selgitamas, et meie numbrit ei tulnud, sest see laborant, kes imikutelt verd võtab on söömas. No hallo, ja asendajat pole? ning imik istub pool tundi ukse taga? ilmselt oleksime isegi kauem oodanud, sest toda laboranti ei paistnud ka pärast vereproovi võtmist kusagilt.
Igal juhul tagasi enam ei kipu.

Väike vapper hiireke

Tegime kolmikutega ka esimese suurema väljasõidu - sõitsime maale vanaema juurde. Mõistagi tuli meil kaasa võtta pool elamist, st kolisime sisuliselt kodust välja :) Sõit maale läks võrdlemisi rahulikult. Emily ja Mirjam, kes vahetult enne väljasõitu mind okselaadungiga kostitasid, hakkasid Rakvere kandis karjuma ning nii tuli mul neid autos toita. Jumal tänatud, et oli teeremont ja 4minutiline foor :) Tänu sellele sai Mirjam kõhukese täis. Seega, kui teinekord teeremondis seisate ja pikka foori passite, mõelge, et see on kolmikute emale toitmispunkt :)

Filosoof sööb

Niiet nüüd olemegi kuni 2. septembrini vanaema juures maal. Hingame väljas värsket õhku ja naudime oma maja rõõme.

Seenekesed põõsa all

Täna käisid ka Ede ja Anu külas :) Nägid esimest korda kolmikuid. Mõistagi suutsid meie kolmikud nad mõlemad ära võluda :) Emily oli igati tubli ja viisakas ning lehvitas lahkudes külalistele.

Arvud ka:
Gregor 3,88 kg - 49 cm
Mirjam 3,46 kg - 48 cm
Emily 2,91 kg - 47 cm