Armsad kaasaelajad!
Oleme viimaks kodus. Tegelikult oleme kodus olnud täpselt nädala ja ühe päeva, aga varem pole kirjutamiseks lihtsalt mahti olnud. Lapsevanema rõõmud: vähene uni ja mähkimise MM-ks valmistumine.
Kui doktor Aija eelmisel kolmapäeval ütles, et võime tibud koju viia, ei suutnud ma teda esiti uskuda. See tundus alati nii kauge unistusena. Mu käed tõesti värisesid, kui neile esimesed "koduriided" selga panin ning nad turvahälli kinnitasin. Tundub, et minu sisemine ärevus kandus üle ka Mirjamile, sest siis kui arst tuli meid viimast korda vaatama, otsustas ta umbes pool toidukogusest kõrge oksejoana suust välja pursata. Olin üsna kindel, et sellise "etteaste" peale meid koju ei lubata, kuid õnneks oli arst mõistlik ning ütles, et kui ise julgeme, võime siiski sammud kodu poole seada. Õnneks oligi see vaid "sisemine ärevus", sest kodus oli kõik korras.
Autosõidu ajal mängisid tibud "laipu", st pigistasid oma silmad kinni ega julgenud liigutadagi. Ilmselt eeldasid nad, et nõnda käitudes pääsevad nad kuidagi kergemalt. Ainult Emily võttis mu näpust kõvasti kinni ja pigistas iga kord, kui auto pööras. Küllap on ta juba vaikselt mõistnud, et emme ei lase temaga midagi paha juhtuda :)
Kodus on sama rütm nagu haiglas - sööme iga 3 tunni tagant. Enne söötmist mähime. Pärast sööki püüame magada. Vahel õpime matil roomamist ja pööramist, suurest palavusest tingitult teeme seda mähkuta ühekordsel linal - enamjaolt lõpeb see küll üsna ruttu, sest Gregor oskab juba väga osavalt oma "kraanikest kasutada" ning kastab märjaks nii emme suu kui kogu ülejäänud põranda. Linal ukerdades kipub aga Mirjam teisi jalgadega lööma. Jalgadega peksmine ongi Mirjami nö leivanumber: pärast südaöist toitmist pistsid Emily ja Gregor karjuma, beebimonitor näitas, et Mirjam taob jalaga suurt öökulli ning õeke-vennake karjuvad: "Anna talle! Äsa!", issi võttis ohvriks sattunud öökulli voodi kohalt ära ja asetas ta hellalt voodi nurka, kuid hommikuks oli ta ikka voodi alla pekstud... Vaene öökull sai kolmikutelt kambaka ning edaspidi veedab ta oma öid hoopis tühjas lastetoas.
Üldiselt on meie ööd rahulikud, kui välja jätta - kolmese toitmise - tohutu rõõm. Õnneks lubas arst neil edaspidi pikemalt magada, st me ei pea neid enam ise üles ajama, ärkavad siis kui ärkavad. Muidugi on siinkohal võimalik, et igaüks ärkab erineval ajal ehk me toidame 3st 5ni :) Hea, et ma laste sünni järel lubasin, et ma sellel aastal enam ei maga ning uuel aastal saan jälle lubada, et järgmisel aastal ma püüan ka mitte magada - oi, kui palju maast leitud aega! Viin reaalselt ellu loosungi: Ära maga oma elu maha!
Oleme käinud ka esimesi kordi arsti juures. Esmalt teisipäeval silmaarstil, kuhu me muidugi pool tundi hiljaks jäime, sest tibude söögiaeg langes ju vastuvõtuajaga ühte. Muidugi me alustasime tund aega varem, kuid tempo dikteerib kõige pisem. Õnneks jõudis silmaarst meid ikka ära oodata ning hullu polnudki, ainult õde helistas mulle 9.05 üsna tigedal häälel ning ütles, et pidime kell 9 täpselt seal olema... Püüdsime siis selgitada, et kolme lapsega haiglasse tulek ei ole nii lihtne nagu ühe lapse puhul...
Täna käisime ka esimesel lastearsti visiidil - kaaluti, mõõdeti, kuulati, tehti UH ja võeti vereproovi, st protseduure 4 tunni jagu. UH ajudest ja puusaliigestest oli korras. Vereproov näitas kahjuks, et Emily hemoglobiin on madal ning kui see järgmise nädala reedeks ei tõuse, vaid langeb, tuleb meil 24 tunniks haiglasse jääda, et arstid saaksid Emilyle vereülekande teha. Loodan siiski, et hemoglobiin tõuseb ning lastehaigla jääb minevikku.
Tänasel päeval kaaluvad tibud - 2,2 (Emily); 2,5 kg (Mirjam) ja 2,88 kg (Gregor). Ehk oleme jõudsalt kosunud ning õigeks tähtajaks on vähemalt Gregoril lootust saada 3kiloseks jõmmiks. Väikevend on meil muidugi vaatamata kaalule suur naistemees, võrgutas ta haiglates õdesid ning ka nüüd suudab ta lapsehoidja-kandidaadid endasse armuma panna. Mõtlen hirmuga, kui paljusid tüdruksõpru mulle teismeeas tutvustatakse :)
Igal juhul täname kõiki pöidla hoidmise eest ning loodame, et raskemad ajad on nüüdseks möödas. Katsikulisi me veel esialgu ei oota. Peame esmalt ajaliseks saama ehk ootame 16. augustit ning 3 kilogrammi. Varsti, varsti! Nii kaua saate meile blogi vahendusel kaasa elada. Püüan siis ise ka kiirem ja hoolsam olla ning lahedaid seiku ja pilte teiega jagada :)
Aaaa jalutamas oleme ka käinud. Laagris elavad kolmikud andsid oma vana vankri meile ;) Niiet meil on uhke "sõidumasin", millega igal õhtul kella 21 ajal Kakumäe rannas patseerimas käime. Muidugi oleme me käruga jalutades nagu kohalik vaatamisväärsus, kuid... eks me olegi oma tibude üle uhked. Vaadake! ja tehke järele! "Troiki totsna"
Oleme viimaks kodus. Tegelikult oleme kodus olnud täpselt nädala ja ühe päeva, aga varem pole kirjutamiseks lihtsalt mahti olnud. Lapsevanema rõõmud: vähene uni ja mähkimise MM-ks valmistumine.
Kui doktor Aija eelmisel kolmapäeval ütles, et võime tibud koju viia, ei suutnud ma teda esiti uskuda. See tundus alati nii kauge unistusena. Mu käed tõesti värisesid, kui neile esimesed "koduriided" selga panin ning nad turvahälli kinnitasin. Tundub, et minu sisemine ärevus kandus üle ka Mirjamile, sest siis kui arst tuli meid viimast korda vaatama, otsustas ta umbes pool toidukogusest kõrge oksejoana suust välja pursata. Olin üsna kindel, et sellise "etteaste" peale meid koju ei lubata, kuid õnneks oli arst mõistlik ning ütles, et kui ise julgeme, võime siiski sammud kodu poole seada. Õnneks oligi see vaid "sisemine ärevus", sest kodus oli kõik korras.
Autosõidu ajal mängisid tibud "laipu", st pigistasid oma silmad kinni ega julgenud liigutadagi. Ilmselt eeldasid nad, et nõnda käitudes pääsevad nad kuidagi kergemalt. Ainult Emily võttis mu näpust kõvasti kinni ja pigistas iga kord, kui auto pööras. Küllap on ta juba vaikselt mõistnud, et emme ei lase temaga midagi paha juhtuda :)
Kodus on sama rütm nagu haiglas - sööme iga 3 tunni tagant. Enne söötmist mähime. Pärast sööki püüame magada. Vahel õpime matil roomamist ja pööramist, suurest palavusest tingitult teeme seda mähkuta ühekordsel linal - enamjaolt lõpeb see küll üsna ruttu, sest Gregor oskab juba väga osavalt oma "kraanikest kasutada" ning kastab märjaks nii emme suu kui kogu ülejäänud põranda. Linal ukerdades kipub aga Mirjam teisi jalgadega lööma. Jalgadega peksmine ongi Mirjami nö leivanumber: pärast südaöist toitmist pistsid Emily ja Gregor karjuma, beebimonitor näitas, et Mirjam taob jalaga suurt öökulli ning õeke-vennake karjuvad: "Anna talle! Äsa!", issi võttis ohvriks sattunud öökulli voodi kohalt ära ja asetas ta hellalt voodi nurka, kuid hommikuks oli ta ikka voodi alla pekstud... Vaene öökull sai kolmikutelt kambaka ning edaspidi veedab ta oma öid hoopis tühjas lastetoas.
Üldiselt on meie ööd rahulikud, kui välja jätta - kolmese toitmise - tohutu rõõm. Õnneks lubas arst neil edaspidi pikemalt magada, st me ei pea neid enam ise üles ajama, ärkavad siis kui ärkavad. Muidugi on siinkohal võimalik, et igaüks ärkab erineval ajal ehk me toidame 3st 5ni :) Hea, et ma laste sünni järel lubasin, et ma sellel aastal enam ei maga ning uuel aastal saan jälle lubada, et järgmisel aastal ma püüan ka mitte magada - oi, kui palju maast leitud aega! Viin reaalselt ellu loosungi: Ära maga oma elu maha!
Oleme käinud ka esimesi kordi arsti juures. Esmalt teisipäeval silmaarstil, kuhu me muidugi pool tundi hiljaks jäime, sest tibude söögiaeg langes ju vastuvõtuajaga ühte. Muidugi me alustasime tund aega varem, kuid tempo dikteerib kõige pisem. Õnneks jõudis silmaarst meid ikka ära oodata ning hullu polnudki, ainult õde helistas mulle 9.05 üsna tigedal häälel ning ütles, et pidime kell 9 täpselt seal olema... Püüdsime siis selgitada, et kolme lapsega haiglasse tulek ei ole nii lihtne nagu ühe lapse puhul...
Täna käisime ka esimesel lastearsti visiidil - kaaluti, mõõdeti, kuulati, tehti UH ja võeti vereproovi, st protseduure 4 tunni jagu. UH ajudest ja puusaliigestest oli korras. Vereproov näitas kahjuks, et Emily hemoglobiin on madal ning kui see järgmise nädala reedeks ei tõuse, vaid langeb, tuleb meil 24 tunniks haiglasse jääda, et arstid saaksid Emilyle vereülekande teha. Loodan siiski, et hemoglobiin tõuseb ning lastehaigla jääb minevikku.
Tänasel päeval kaaluvad tibud - 2,2 (Emily); 2,5 kg (Mirjam) ja 2,88 kg (Gregor). Ehk oleme jõudsalt kosunud ning õigeks tähtajaks on vähemalt Gregoril lootust saada 3kiloseks jõmmiks. Väikevend on meil muidugi vaatamata kaalule suur naistemees, võrgutas ta haiglates õdesid ning ka nüüd suudab ta lapsehoidja-kandidaadid endasse armuma panna. Mõtlen hirmuga, kui paljusid tüdruksõpru mulle teismeeas tutvustatakse :)
Igal juhul täname kõiki pöidla hoidmise eest ning loodame, et raskemad ajad on nüüdseks möödas. Katsikulisi me veel esialgu ei oota. Peame esmalt ajaliseks saama ehk ootame 16. augustit ning 3 kilogrammi. Varsti, varsti! Nii kaua saate meile blogi vahendusel kaasa elada. Püüan siis ise ka kiirem ja hoolsam olla ning lahedaid seiku ja pilte teiega jagada :)
Aaaa jalutamas oleme ka käinud. Laagris elavad kolmikud andsid oma vana vankri meile ;) Niiet meil on uhke "sõidumasin", millega igal õhtul kella 21 ajal Kakumäe rannas patseerimas käime. Muidugi oleme me käruga jalutades nagu kohalik vaatamisväärsus, kuid... eks me olegi oma tibude üle uhked. Vaadake! ja tehke järele! "Troiki totsna"
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaKui vahvad uudised ja kui toredasti sa oskad kõik kaasaelajatele kirja panna. Lugedes oleksin justkui viimase nädala teekonna teiega koos käinud 😊 Nüüd aga nautige ja harjuge, küll me (uudishimulikud katsikulised) jõuame kuldse trio “ülevaatuse” kannatlikult ära oodata 😉
VastaKustutaPikk pai teile kõigile ja rahulikke öid!